| INFOKÄITLUS JA KULTUUR Priit Parmakson
Abstract > 1 Kultuuri probleem infotehnoloogia vaatepunktist > 2 Põhjusi, miks infotehnoloog peaks huvituma kultuurist > 2.1 IT rakenduse funktsiooniks ei ole ainult infotöötlus vaid ka imagoloome > 2.2 Kultuur on IT süsteemide ümbruse üheks osaks > 2.3 IT tegelik kasutus ja tõhusus sõltuvad kultuurist > 2.4 IT kasutamine mõjutab organisatsiooni kultuuri > 2.5 Infosüsteemi ja kultuuri arendus käivad sageli koos > 2.6 Kultuur kui tõhus infotöötlusmehhanism on täienduseks või isegi alternatiiviks infosüsteemile > 2.7 Infosüsteem võib olla kultuuri muutmise vahendiks > 2.8 Tänapäeva infosüsteemis on kultuuriline komponent oluline > 2.9 Süsteemiarenduses on vaja ka kultuuri spetsifitseerimist > 2.10 Infokäitlus on mitte ainult tehniline vaid ka kultuuriline nähtus > 2.11 Efektiivsel tehnoloogilisel lahendusel on ka esteetiline (kultuuriline) väärtus. > 2.12 Kultuurilised väärtused olulised IT töötajate valikul ja hindamisel > 3 Kultuuri kirjeldus- ja analüüsitehnikaid > 3.1 Fiktiivsete isikute meetod (personae) > 3.2 Kultuurilise süsteemi struktuurne analüüs > 3.3 Redelitehnika > 3.4 Patternikeeled > 3.5 Kultuurilised jooned > 3.6 Etnograafiline meetod > 3.7 Psühhograafika > 3.8 Meemiteooria ja kultuuriline DNA > Information Management and Culture, Priit Parmakson. 2005. ABSTRACT The starting point of this article is the observation that for a practicing information technologist, the concept of organizational culture currently is of only limited value, because of little operationality of known definitions and theories of culture. Yet, information technologist cannot stay outside culture. I argue for a more systematic engagement of information technologist with culture in his or her work practice. Specifically, a number of reasons exist why information technologists should be interested in culture professionally: (1) image creation moves into prime function in many IT systems, displacing the traditional information processing; (2) culture is one of the major elements of the organizational environment, in which IT systems operate; (3) actual use and effect of IT systems significantly depends on cultural factors; (4) the use of IT systems itself causes changes in organization's culture; (5) development of information system (IS), and cultural change often have to proceed in parallel or even jointly; (6) culture as an extremely efficient information-processing mechanism can be a complement, or even a serious alternative to computer IS; (7) IS can be used as an instrument in organization's culture change programs; (8) modern IS often have important cultural component; (9) certain amount of specification and analysis of culture is needed in most system development projects; (10) information use in organizations is a cultural, not only technical phenomenon; (11) Efficient technological solution usually has an aesthetical (cultural) value as well; (12) in some companies, cultural values are used in hiring and performance evaluation of IT professionals. Information technologist should be prepared to conduct, or subcontract cultural analyses both in development and maintenance stages of IT system life cycle. It may well be possible that information systems analyst can leverage his or her experience in conceptual and object-oriented modelling to learn and apply certain cultural analysis techniques. In the third section I briefly review a handful of cultural analysis approaches and techniques. I also attempt to evaluate their suitability for information technologist's needs and dispositions. The techniques covered are: Personae, Structured Analysis of Cultural System (after Mohr), Laddering, Pattern Language, Cultural Traits, Ethnography, Psychographics, and Cultural DNA.
Kultuur on see, kuidas asjad firmas käivad. – A.Kennedy Cultural theory has become highly sophisticated
but not fully operational. − Paul DiMaggio[1] Kultuuri probleem infotehnoloogia vaatepunktist Infotehnoloogia tegeleb reaalsete asjadega. Reaalseks asjaks on muidugi sellised, mida saab käega katsuda või vahetult jälgida. Infotehnoloogia seisukohalt on reaalseteks asjadeks ka need, mida saab iseloomustada, määratleda ja kontseptualiseerida. Sealjuures rahuldab tõsist infotehnoloogi ainult täielik määratlemine. Programm, mis ei ole detailideni lahti kirjutatud, ei ole täidetav. Andmebaasiskeem või protsessimudel, milles osa asju on ainult piirjoontega visandatud, on süsteemiarenduse risk. Määratlemine infotehnoloogilises mõttes seisneb kas siis kõigi oluliste omaduste (atribuutide, seoste) süstemaatilises üleslugemises või hoopis algoritmilises kirjeldamises. Süsteemi tegemist alustatakse küll üldistest ning lõpuni spetsifitseerimata mudelitest, kuid töötava süsteemi saamiseks tuleb kõik lõpuks ikkagi viia välja konkreetsele, arvutis töötava programmikoodi ja konkreetsete infostruktuuride tasandile. Infotehnoloogia tegeleb toimivate (operational) süsteemide konstrueerimisega ning armastab konkreetsust. Infotehnoloog puutub oma töös päris mitmetes situatsioonides kokku organisatsiooni kultuuriga. Kõige tõsisem, ja tihti ka valusam kokkupuude organisatsioonis valitseva kultuuriga tekib siis, kui valmistehtud või ostetud süsteemi kasutuselevõtmisel tekivad probleemid. Reaalne fakt on see, et paljusid IT lahendusi õnnestub tööle rakendada ainult osaliselt. Põhjuseks ei ole ainult programmeerimistööde halb kvaliteet, vaid tihti ka organisatsioonis käibiv töö- ja ärikultuur. Ka parim tarkvara vajab oma potentsiaali töölepanekuks sobivat organisatsioonilist keskkonda. Selle keskkonna üheks oluliseks osaks on kultuur. Loodud IT lahendus peab haakuma organisatsiooni kultuuriga (see tuntud fit äri- ja IT vahel). Teiselt poolt, IT lahendus peab sageli organisatsiooni kultuuri muutma ja edasi viima. Uue andmebaasikeskse infosüsteemi efektiivsus saab realiseeruda ainult siis, kui inimesed hakkavad tunnetama täpsuse, hoolikuse ja korra vajadust info töötlemise kogu tsükli vältel. Uus infosüsteem toob tihti kaasa kultuurilise muutuse vajaduse: tööpraktikad peavad muutuma. Võib päris kindlasti öelda, et igasugune suure infosüsteemi juurutamine organisatsioonis ühelt poolt nõuab, teiselt poolt – tekitab kultuurilisi muutusi. Kuidas siis infotehnoloog peaks nendesse kultuurilistesse muutustesse – ning kultuuriküsimustesse laiemalt – suhtuma? Infotehnoloog tõenäoliselt on pigem kultuurne kui kultuuritu inimene. Kultuuri tarbimine ei ole aga veel kultuuri mõistmine. Pärast tööd rahvatantsuga tegelemine ei tähenda veel, et inimene oskab kultuurist organisatsiooni kontekstis rääkida. Kultuuri nägemise ja analüüsimise oskust on infotehnoloogil aga vaja päris mitmel pool. Kui ettevõttes üritatakse mõista, miks IT rakendust oodatust vähem kasutatakse, või miks kasutajad on aktiivselt vastu uuele süsteemile üleminekule – siis on ei piisa ainult tehnoloogia analüüsist. Vaja on analüütilist lähenemist ka kultuuril osas eriti selles, mis puutub infotehnoloogia ja kultuuri üksteisemõjutustesse. Kahjuks on aga kultuuri analüütiline käsitlemine üpris harv, sest infotehnoloogidel pole reeglina lihtsalt vastavaid teadmisi. Kas kultuur on ainult nähtamatu struktuuritu jõud, mille kaela ebaõnnestumisi saab lükata – või on võimalik leida ka konkreetsemaid, toimivamaid kultuuri määratlusi? Mis on kultuur? Tsivilisatsiooni arenedes on sellele püütud vastata. Vastuseid (kultuuri määratlusi) on palju, kui kõik nad ei ole infotehnoloogi jaoks sobivad. Infotehnoloogil oleks vaja arusaamist kultuurist, mis ei jääks "uduseks", vaid oleks seostatav infotehnoloogiliste küsimustega. Vaja oleks metoodikaid, mis lubaksid vastata küsimustele: Mis on antud ettevõtte kultuur? Mida peaks uue IT süsteemi tegemisel antud ettevõtte kultuurist arvesse võtma? Kuidas loodud IT lahendus mõjutab antud ettevõtte kultuuri? jne. Käesolevas materjalis lähtun tõdemusest, et laialdasemalt levinud kultuuri käsitlused ei ole infotehnoloogi ettevalmistuse, kogemuse ja vajaduste jaoks piisavalt konkreetsed (operational). Infotehnoloogidel on enamasti ka üpris ebalev arusaamine, kuidas kultuuri küsimusi oma töös teiste, tehnoloogiliste probleemidega seostada. Väidan, et on vähemalt kümme põhjust, miks infotehnoloog peaks huvi tundma kultuuri vastu (mitte ainult rahvatantsu tasandil), eriti organisatsiooni kultuuri tehnilise spetsifitseerimise ning kultuuri muutmise (väga raske teema) vastu. Materjali viimane osa esitab ülevaateinfot mõnede kultuuriliste süsteemide analüüsi tehnikate kohta. Osa nendest tehnikatest võiksid infotehnoloogi mõttelaadiga ning töö vajadustega päris hästi sobida ning rakendamisel praktilist kasu tuua. Kas kultuuri teema on IT kontekstis aktuaalne? Paljud infotehnoloogid, eriti programmeerimise suunda orienteeruvad eelistaksid ehk kultuuri ja infotehnoloogia rangelt lahus hoida, sest arvutis on kõigel põhjus ja kindel struktuur, kultuur aga on üks mitmetahulisemaid nähtusi üldse. Siiski ei ole kultuur ei ole ainult teoreetilist huvi pakkuv mõiste. Ükski inimene, ka ratsionaalse maailmanägemusega infotehnoloog ei saa kultuurist "välja astuda". Sotsiaalsete olenditena oleme me kõik paratamatult kultuuri (või kultuuride) mõjuväljas. Kultuuri olemust ei ole inimkond suutnud endale lõpuni selgeks teha. Võib leida kümneid erinevaid kultuuri määratlusi ning hulgaliselt teooriaid kultuuri olemuse ning toimimise kohta. Juba 1952. a. avaldasid Kroeber ja Kluckhohn loetelu ligi 160 kultuuri definitsiooniga. Käesoleva materjali eesmärgiks ei ole süveneda kultuuri mõiste määratlemisse, ega paisutada juba niigi mahukat kultuuri definitsioonide hulka. Väärtused ja käitumismustrid Väga sageli mõistetakse kultuuri kui sotsialiseerumise kaudu omandatud väärtuste (values) kogumit. Väärtused ei ilmne mitte otse, vaid kultuurilist tähendust omavate sümbolite, rituaalide, käitumis- ja toimimisviiside kaudu. Samal ajal on kultuur ka "salvestunud" inimeste mällu ja mõtlemisse. Teine väga populaarne suund on käsitada kultuuri kui käitumismustrite (behavior patterns) keerukalt ülesehitatud struktuuri. Rühmalik või individuaalne olemus Kultuuri peetakse rühma (inimeste sotsiaalse koosluse) tasandi nähtuseks. Samas on iga inimese kultuuriline käitumine milleski eripärane. Eeterlik hoovus või instrumendid Kultuuri võib käsitada kui nähtamatut keskkonda või "võrku", mis mähib endasse kõik inimesed ja kõik olukorrad. Teised teooriad väidavad, et ühtsest, kõikeläbivast kultuurist rääkimine on liialdus ning kultuuri tuleks vaadelda keerukate reegelsüsteemide kogumina. Tüüpilise näitena tuuakse restorani külastamine – inimene teab, kuidas restoranis käituda. See käitumine on salvestatud inimese mälus skriptina; kultuur on teatud keerulisel viisil organiseeritud kogum selliseid skripte. Infotehnoloogia seisukohast ongi ettekujutus kultuurist kui oskuste repertuaarist vahest kõige huvitavamaks suunaks. Idee kultuur-kui-oskuste-repertuaar juhtiv teoreetik on A.Swidler: "Selleks, et mõista, kuidas kultuur toimib, vajame uusi metafoore. Peaksime mõtlema vähem kultuurist kui hiiglaslikust hoovusest, millesse me kõik oleme haaratud – ning rohkem kultuurist kui võtete kogumist ehk siis instrumentide pagasist, milles sisalduvad erinevad tööriistad. Mõned nendest tööriistadest sobivad paremini kätte, teised vähem; neid ei ole kerge kasutada ning need tööriistade kasutamine ei anna mitte alati tulemusi." Kui kultuuri mõista kultuuriliste elementide (tehnikate) kogumina, siis inimene on nagu näitleja, muusik või tantsija, kes on nende vahendite kasutamises vähem või rohkem vilunud. Swidler rõhutab selle võrdluse produktiivsust: kultuuriliste elementide õppimine nõuab aega ja soodumust; kultuurilisi elemente võib vallata osaliselt; kultuurilised vahendid ei tööta igas olukorras. Kuvand mustkunstniku trikkide või siis tööriistade kogumist loob mulje, et kultuurilisi vahendeid valitakse teadlikult ning nende vahendite kasutamist plaanitakse ratsionaalselt. See ei ole päris nii. Inimesed ainuüksi ei kasuta kultuurilisi vahendeid, vaid vähemalt samapalju kultuur "kasutab" inimesi. Enamus kaasaegseid arusaamisi kultuurist ei paiguta kultuuri inimesest väljapoole, vaid näeb kultuuri inimese olemusliku osana. Inimest nähakse ennast "konstrueerivana" ning selleks konstruktsiooni (isiksuse) kandmikuks ongi kultuur. Niisiis on kaks vastandlikku nägemust: kultuur on inimese olemuse suhtes väline vahendite kogum või kultuur on inimese seesmine, olemuse tuumstruktuur. Kultuuri on niisiis võimalik määratleda erinevatest vaatepunktidest lähtudes. Vaatluse ja arusaamise suundi ning tasandeid – ja vastavalt ka võimalikke praktilisi (tehnilisi) määratlusi on palju: ajalooline – kultuur on sotsiaalne pärimus, traditsioonid ja teadmus, mis kandub edasi põlvkonnalt põlvkonnale; käitumuslik – kultuur on ühine, omandatud inimkäitumine ja inimese eluviis; normatiivne – kultuur on ideaalid, väärtused ja reeglid kuidas elada; funktsionaalne – kultuur on moodus, kuidas inimesed lahendavad keskkonnaga ja üksteisega kohanemise ja kooselu probleeme; mentaalne – kultuur on ideede, õpitud harjumuste jms kompleks, mis piirab impulsse ning eristab inimest loomast; strukturaalne – kultuur koosneb ideede, sümbolite ning käitumiste üksteisega seotud mustritest; sümboolne – kultuur on sümbolite abil esitatud tähendused, mida ühiskonna liikmed ühiselt omavad. Infotehnoloogia seisukohalt on tõsiseks probleemiks see, et olemasolevad kultuuri käsitlused jäävad enamasti mittekonstruktiivseteks. Üks varasemaid organisatsioonikultuuri uurijaid, A.Kennedy, kirjutas 1982. a., et "kultuur on see, kuidas asjad firmas käivad". Selline määratlus võtab organisatsiooni kultuuri olemuse suurepäraselt kokku, kuid ei aita palju edasi. Firmat huvitab loomulikult see, et asjad käiksid firmas hästi. Siit tekib praktiline vajadus ning ettevõtete huvi organisatsiooni kultuuri mõistmise ja järgmise sammuna – kultuuri muutmise ning arendamise vastu. Kultuuri arendamine organisatsioonis on vägagi problemaatiline ettevõtmine. Kirjandusest nähtuvad andmed viivad arvama, et kultuuri arenduse projektide õnnestumisprotsent vaevalt et on parem, kui IT projektidel. Tüüpiliseks näiteks on Bernicki (2001) kirjeldus ühes USA suurettevõttes väidetavalt edukalt läbi viidud kultuuri arendusprogrammist. Seal oli üheks eesmärgiks seatud kümne kultuurilise väärtuse (value) levitamine ettevõttes. Nendeks väärtusteks olid: (1) ausus (honesty), (2) vastutus (ownership), (3) usaldus (trust), (4) kliendile suunatus (customer orientation), (5) pühendumine (commitment), (6) tööst lõbu tundmine (fun), (7) innovatsioon (8) riskivõtmisvalmidus (risk taking), (9) kiiruse taju (speed and urgency), (10) meeskonnatöö (teamwork). Ilmselt saab selline väärtuste loetelu hõlmata ainult väikest osa tegelikust kultuurist. Samas on organisatsiooniliste väärtuste esiletoomise ja arendamise programme kritiseeritud kui silmakirjalikke ja lihtsalt reaalsusekaugeid. Kultuuri määratlused kahjuks reeglina konkreetsed ei ole. Põhjuseks on muu hulgas kindlasti see, et kultuurilised erinevused on päris hästi tunnetatavad, kuid suhteliselt raskesti spetsifitseeritavad. Näiteks, ajakirjanik väidab kindlalt, et Venemaale väliskapitali poolt ehitatud tootmisettevõtte tööviljakus langeb oluliselt paari aasta pärast, kui läänest sissetoodud juhtkond plaanitakse vene juhtkonna vastu välja vahetada – põhjuseks lääne juhtide töökultuuri üleolek. Vahe kahe kultuuri vahel on selgelt olemas ning kultuuride erinevuse mõju saab isegi muuta (vabriku tootmistulemuste kaudu). Kuid milline on kahe kultuuri sisemine struktuur? Kultuuri määratlemist ilma kultuuri sisestruktuuri avamiseta ei saa infotehnoloogilisest seisukohast vaadates pidada konstruktiivseks. Lihtne ja populaarne moodus kultuuri määratleda on kasutada vastandamist "meie" ja "nemad": "meie" oleme head (tsiviliseeritud), "nemad" on halvad (barbarid). Ka see ei ole infotehnoloogiliselt konstruktiivne. Peaaegu iga kultuuri teemal kirjutav autor üritab lisada omapoolset kultuuri määratlust, tavaliselt kas kirjanduslikus või isegi paradoksaalses võtmes. Definitsioonidest praktikani on aga pikk maa. Kui käsitame kultuuri kui väärtuste kogumit, siis tekivad kohe praktilised küsimused: kui suur on võimalik väärtuste hulk? Mitu väärtust keskmine inimene omab? Kas väärtused omavahel kuidagi (hierarhiliselt?) seotud? jne. Ühelegi nendest küsimustest tavalised kultuurikäsitlused vastusi ei anna. Tüüpiliseks näiteks on Denison ja Mishra mudel eduka ettevõtte kultuurijoontest (cultural traits model); väidetavalt iseloomustavad majanduslikult edukat ettevõtet neli kultuurilist joont: organisatsiooni liikmete kaasamine (involvement), kohanemine (adaptability), püsivus (consistency) ja eesmärgistatus (mission). 
Kas peab leppima sellega, et sõna "kultuur" kasutatakse üldmõistena, millel puudub täpsem sisu? Sellisel juhul jääb kultuur uduseks fataalseks jõuks, mille mõjuga saab selgitada paljusid nähtusi, kuid mille enda struktuur jääb avamata. Kultuur võib-olla vajabki püsimiseks teatud hulka üldmõisteid, mille täpne määratlemine ei ole antud kultuuri raames põhimõtteliselt võimalik. Kultuuri võib vaadelda tekstina, mille tähendus ei ole päriselt selge; pidevalt toimuv lahti- ja ümbermõtestamise protsess tagabki kultuurisüsteemi dünaamilisuse ja arengu. Põhjusi, miks infotehnoloog peaks huvituma kultuurist IT rakenduse funktsiooniks ei ole ainult infotöötlus vaid ka imagoloomeTraditsiooniline infotöötlus on rõhutanud süsteemides nn. hard funtsionaalsust: esitatava info õigsus, kiiresti leitavus, loetavus, jne. Kuid tänapäeva süsteemides ei ole õige ja asjakohase info esitamine enam ainus eesmärk. Vähemalt sama tähtis, kui info ise, on kuvand (mulje, imago), mille info koos selle esitamise viisiga kasutajatele jätab. Võib liialdamata öelda, et paljude veebisüsteemide peaeesmärgiks ongi kujunemas imagoloome, mitte info töötlus kitsamas mõttes. Eriti kehtib see mitmesuguste brandikujundamise infosüsteemide (ettevõtete, projektide jms veebilehed) kohta. Enamasti esinevad kaks süsteemi eesmärkide rühma – infotöötlus ja kuvandiloome – üksteisega tihedalt seotult. Infotöötlus kitsamas mõttes on kuvandiloome kõrval siiski vahel isegi abistavas rollis. Selle tõttu ei ole enam rahuldav süsteemi kujunduse muretu eraldamine süsteemi infostruktuuride disainist (tehakse süsteem ning sellele eraldi veel kunstiline kujundus). Kui kõrgkool asetab oma veebi avalehel kesksele kohale kolm kultuurilist väärtust (Visioon, Innovatsioon, Kvaliteet), siis on see ilmselt mitte enam kujunduslik lihtelement, vaid faktor, mis mõjutab kogu süsteemi ülesehitust. Kultuur on IT süsteemide ümbruse üheks osaksInfotehnoloogiat kasutatakse ning infosüsteeme tehakse ikkagi ainult organisatsioonilises keskkonnas (kontekstis). Selle konteksti üheks olulisemaks osaks on kahtlemata organisatsiooni kultuur. Mõnes organisatsioonimudelis paigutatakse kultuur isegi keskmesse, rõhutades sellega kultuuri kõikemõjutavat ning -reguleerivat toimet (joonis 1). IT tegelik kasutus ja tõhusus sõltuvad kultuurist Sobiva kultuuri puudumisel (kultuurilise mittevastavuse korral) võidakse kasutada näiteks 40% või ainult 20% loodud infosüsteemi võimalustest. Kultuur kas soodustab või takistab infosüsteemi potentsiaali realiseerimist. 
Kultuuri ja infosüsteemi kahesuunalist seost illustreerib hästi ettevõttesüsteemide (ERP) probleemistik. He esitab kuus peamist põhjust, mis ERP süsteemide kasutuselevõttu Hiinas raskendavad: (1) tehnoloogia ja selle juurutamise maksumus (high implementation costs), (2) tehnoloogia keerukus (technical complexity), (3) IT infrastruktuuri puudused (lack of information technology infrastructure), (4) kvalifitseeritud töötajate puudus (lack of well-trained employees), (5) strateegilise motivatsiooni puudus (lack of incentives to state-owned enterprises) ja (6) kultuurilised erinevused (a corporate culture different from that in the West). Davenport analüüsib vastupidist mõju – kuidas ERP süsteemi rakendamine mõjutab ettevõtte töökorraldust ja kultuuri. Kultuur mõjutab otseselt ja tugevalt infosüsteemi toimimist. Kuidas konkreetselt? Kultuuriga vastuolus infosüsteemi kasutuselevõtt läheb vaevalisemalt, mõnda süsteemi või süsteemi funktsionaalsust ei kasutata üldse, või kasutatakse vähem, IT või IS-i potentsiaal jääb realiseerimata. Näiteks, Straub näitas, kuidas USA ettevõtetes levis e-posti kasutamine palju kiiremini kui Jaapanis, kuigi tehnoloogilised võimalused olid praktiliselt võrdsed. Jaapani ettevõtted jäid pikaks ajaks faksi juurde – Straubi arvates just kultuurilistel põhjustel. Kultuur võib sulgeda infovood. Info liikumiseks (ka infosüsteemis) on vaja kultuurilise ümbruse toimimist. Kultuuriline tegur on muutumas üheks tähtsamaks süsteemi edu (ebaedu) mõjutajaks. Kultuuri võim on suur; samas ei ole see võim sageli lihtsalt nähtav ega käega katsutav. Infotehnoloog peaks tagama, et organisatsiooni kultuuri võetakse süsteemi tegemisel arvesse. Infotehnoloog peab oskama ette näha kultuurilisi riske. Tähelepanu väärivad ka IT ja organisatsiooni teiste allüksuste vahelised võimalikud töökultuurilised erinevused (hästi tuntud "IT ja äripoole" teineteisest arusaamise ja koordineerimise probleem). Infotehnoloogi enda töös on kultuuriline külg oluline (kasvõi ainult selleks, et ülejäänud organisatsiooniga suhtestuda). Järelikult on ka vaja uurida infotehnoloogide töökultuuri. Näiteks, Hunter ja Beck otsisid oma uurimustes vastust küsimusele: milliste omadustega on hea süsteemianalüütik? Kasutasid nn RepGrid meedodit, et leida erinevusi mitmel maal (Kanadas, Singapuris) ja mitme süsteemianalüütikutega suhtleva isikuteringi (kliendid, kasutajad, juhtkond, IT osakonna juht, kolleegid) lõikes. IT kasutamine mõjutab organisatsiooni kultuuri 
Mõjutused IT (infosüsteemide) ja organisatsiooni kultuuri vahel on mõlemasuunalised. Kultuur mõjutab IT süsteemide tegemist ja kasutuselevõttu. Süsteemide kasutamine omakorda muudab organisatsiooni kultuuri (joonis 2). Nähtust võib kontseptualiseerida ka nii, et infosüsteemi kasutamisel tekib nn. kultuuriline kiht. Kui süsteemil on infrastruktuur (alumine kiht, millele süsteem esitatakse), siis on just kultuurilised ja sotsiaalsed nähtused selleks ülemiseks kihiks (suprastruktuuriks), mis süsteemi toimimisel tekib (joonis 3). Infosüsteemi ja kultuuri arendus käivad sageli koos Praktiliselt iga tõsisema IT süsteemi juurutamisel on vaja ka teatud kultuurilist kohandamist või muutust süsteemi kasutavas organisatsioonis. Võib jääda lootma kultuuri isekohandumisele – süsteem kehtestatakse (jõuga) ning kultuurilised praktikad peavad joonduma uue korra järele. Teine strateegia on üritada vajalikke kultuurilisi muutusi ette näha ning võimaluste piires esile kutsuda või vähemalt suunata. Davenport räägib isegi kultuurilise pinna ettevalmistamisest uuele IT lahendusele. Ideaaljuhul peaksid infosüsteemi tehnoloogilise komponendi arendamine ning süsteemi töölerakendumiseks vajalike kultuuriliste muutuse läbiviimine toimuma teineteisega koos või paralleelselt. Mitmed süsteemiarenduse meetodid ka rakendavad seda ideed. Oracle Stream Development Method näeb ette arendust paralleelselt neljas liinis IT, sotsiaalne (kultuuriline) süsteem, äri- ja tööprotsessid, organisatsiooni strateegia. Sotsiotehnilised arendusmeetodid peavad mõlemat poolt võrdselt tähtsaks. Infosüsteemi arendamine ja kultuuri arendamine on kahtlemata erinevad protsessid. Üks on tehnoloogiline tegevus, teine on sotsiaalne ja kultuuriline tegevus. (Kultuuri muutmine ei ole tehnoloogiline, vaid sotsiaalne ja kultuuriline protsess) Kultuur on raskesti muudetav (aga mitte alati). Kultuur on suhteliselt inertne süsteem. Kas süsteemiarendust ja kultuurilist muutusprojekti tuleks teha eraldi või integreeritult? Mõned ettevõtted ja organisatsioonid viivad läbi kultuuri uuringuid ja muutusprojekte, mille seos infosüsteemidega on nõrk või olematu. Kultuuri uuring ettevõttes keskendub tihti suhtlus- ja kommunikatsiooniprobleemidele. Kas on mõtet uurida ja kaardistada sama asja (infokäitlust) kaks korda, ainult kahest erinevast vaatepunktist (infokäitluskultuur ja infotehnoloogiline toetus)? Võiks olla kasulik kaks tegevust ühendada. Kontseptuaalset või objekt-orienteeritud modelleerimist tundev infotehnoloog võiks olla kasulik ka (kommunikatsiooni) kultuuri uurimisel organisatsioonis. Kultuur kui tõhus infotöötlusmehhanism on täienduseks või isegi alternatiiviks infosüsteemileKultuur võib infotehnoloogile tunduda tööst kaugena – midagi sellist, millega tegeleb pärast tööd. Organisatsiooni kultuur võib tunduda infosüsteemist äärmiselt erinev. Kuid seos on vägagi lähedane. Ka kultuur kannab infot (räägitakse kultuurilisest mälust). Kultuur on teatud liiki infosüsteem. Organisatsiooni kultuur on äärmiselt infomahukas, resilientne info säilitamise, aga ka aktiveerimise ja kasutamise mehhanism. Info töötlemisel ja hoidmisel on kultuur võimalikuks täienduseks, alternatiiviks või isegi konkurendiks infosüsteemile. Infotehnoloogile on arvatavasti üllatuseks, et "informaatiline" oli ka puhta humanitaarteadlase J.Lotmani käsitus kultuuri olemusest: "Kultuur kujutab endast kõige täiuslikumat inimese poolt loodud entroopia informatsiooniks muutmise mehhanismi. See on mehhanism, mis peab infot säilitama ning edasi andma, kuid samal ajal ka pidevalt suurendama oma mahtu." Lotman eelistab infotöötluspõhist kultuuri määratlust traditsioonilisele (tavade, uskumuste jne kogumile): "Kunagi määratles Taylor kultuuri instrumentide, tehnilise varustuse, sotsiaalsete institutsioonide, usu, tavade ning keele kogumina. Praegusel ajal võib anda üldistatuma määratluse: kogu mittegeneetiline informatsioon, selle organiseerimise ja hoidmise vahendid..." Kultuur ei ole mitte ainult kultuurilise informatsiooni kogum, vaid selle informatsiooni töötlusmehhanism: "Kuid kultuur ei ole informatsiooni ladu. See on äärmiselt keerukalt ülesehitatud mehhanism, mis säilitab infot, töötades selleks otstarbeks pidevalt välja kasulikumaid ning kompaktsemaid meetodeid, saab uut informatsiooni, šifreerib ninf dešifreerib sõnumeid, tõlgib neid ühest süsteemist teise." Kultuur ei ole kunagi paigal, vaid tegeleb pidevalt kultuurilise info töötluse ning organiseerimisega. Väärib tähelepanu Lotmani antud kultuuri iseloomustuse ühelt poolt lähedus infotehnoloogilisele mõtteviisile (kultuur kui info koos info säilitamise ja töötlemise mehhanismidega), teiselt poolt siiski suhteline mittekonstruktiivsus (infotehnoloogi vaatepunktist). Mida ikkagi tähendab kultuuri mehhanismi "äärmiselt keerukas ülesehitus"? Ka arvutisüsteem on äärmiselt keerukas; samas saame arvutisüsteemis identifitseerida iga üksiku osa. Kas ka kultuuris? Tekib küsimus – kui kultuur ja infotehnoloogiline süsteem on mõlemad oma süvaolemuselt infotöötlus- ja säilitussüsteemid, siis mille poolest nad üksteisest erinevad? Üheks erinevuse dimensiooniks on ilmselt diskreetse (digitaalse) ning pideva (analoogse) vahekord. Lotman postuleerib, et iga tõeliselt keerukas süsteem peab kasutama nii diskreetset kui ka pidevat info esitusviisi. Seda ideed võime juba kohata ka infosüsteemide vallas – mitmeid aastakümneid Lotmani töödest hiljem. Siiski võib vist infotehnoloogide seas vist veel valdavaks lugeda seisukohta, et tehnoloogiat kasutav infosüsteem peab infoga tegelema võimalikult palju diskreetsel kujul. Praktiline järeldus sellest on ilmselt see, et infosüsteemi tegemine ei tõrju kunagi kultuuri välja. Kogu organisatsioonis liikuvat infot ei saa viia diskreetsele, masinkujule. Teine erinevus infosüsteemi ja kultuuri vahel seisneb kultuuri võimes hoida infot kompaktselt. Kui kultuurilise nähtuse analüütiline kirjeldus tuleb mitu suurusjärku mahukam, kui kirjeldatav nähtus ise, siis tekib küsimus kirjeldusmeetodi otstarbekuses. Kultuuri lahutamatuks omaduseks, vähemalt paljude praeguste kultuuriteooriate kohaselt, on pidev iseeneslik areng. Lotman märgib, et kultuuris on ühitatud stabiilsus ja dünamism. Infosüsteemi elutsüklis on reeglina selgelt eristatud arendus- ja kasutusperioodid. Kultuur on üheaegselt nii kasutuses kui ka "arenduses". Kasutamine ja arendus toimuvad üheaegselt. Küll aga võib kultuuri arengukiirus suurtes piirides kõikuda. Lotman räägib kultuuri regenereerumisvõimest – omadusest, mida infosüsteemide juures väga soovitakse saada. Kuid keegi ei oska öelda, kuidas ikkagi teha täielikult isetaastuvat süsteemi. Kultuur võib väliste häirete suhtes olla üpris vastupidav. Lotman osutab kultuuri võimele assimileerida välised, vaenulikud häired oma sisestruktuuri elementideks. Lähemat uurimist vääriksid veel mitmed potentsiaalsed erinevused ja sarnasused kultuuri kui infosüsteemi ja infotehnoloogilise infosüsteemi vahel: 1) Infosüsteemis on eesmärgiks andmete ühene tõlgendatavus. Kultuur aga toodab tekste, mille tõlgendamiseks kasutatakse mitmeid koode; 2) Kultuuris toimivad kõrvuti kaks mehhanismi: organiseeriv ning desorganiseeriv; Organiseeriva tendentsi ülekaal viib kultuuri "luustumisele"; desorganiseeriva tendentsi ülekaal viib süsteemi lagunemisele; 3) Kultuurilise süsteemi arenemisvõime kindlustamiseks peab kultuuris olema "desorganisatsiooni varu"; 4) Lotman ütleb ka ilusasti, et kultuur on "üheaegselt nii struktuur kui ka mittestruktuur." Lähtepunkte, millest kultuuri ja infotehnoloogia vahekorra uurimist võib alustada, on kahtlemata veel palju. Mainime siin vaid usalduse küsimust. Usaldus on infotehnoloogi vaateväljas peamiselt tehnoloogilise süsteemi usaldatavusena (trustable systems). Mis, aga varju jääb või süsteemist hoopis välja tõrjutakse, on usaldus inimliku omadusena. Kui inimesed oleksid usaldatavad, siis kahaneks vajadus tehnoloogiliste infosüsteemide järele kordades. Küsimus on selles, kas tehnoloogiline infosüsteem saab olla inimusalduse täielikuks asendajaks; samuti selles mõjus, mida infosüsteem ühiskonna usaldustasemele avaldab. Paradoksaalsel kujul võib turvalisust rõhutav süsteem koguturvalisust hoopis vähendada. Inimestevaheline usaldus on kahtlemata kultuuriline nähtus. Usaldus on alati alternatiiviks infotehnoloogilistele turvasüsteemidele. Vahest üks tõsisemaid selle probleemi käsitlusi on loodud Francis Fukuyama poolt, sotsiaalse kapitali mõiste ümber. Infosüsteem võib olla kultuuri muutmise vahendiksPalju räägitakse kultuuri muutmise vajadusest (cultural change). Vabam, mitmekülgsem ja fokusseeritum infovahetus on organisatsiooni kultuuri arendamisel oluliseks, võib-olla isegi määravaks instrumendiks. Kinnikiilunud kultuuri iseloomustab peaaegu alati on infovahetuse tõkestatus, suletus. Infovahetuse, infoliikumise, kommunikatsiooni vabastamine on niisiis kultuurilise muutuse jaoks äärmiselt oluline. Milline roll on siin täita infosüsteemil? Organisatsiooni kultuuri ala üks alusepanijaid Edgar Schein märgib juba 1992. aastal, et infosüsteemide abil on võimalik muuta organisatsiooni kultuuri: "One technique to help change cultural bias is to introduce information systems that require a cultural shift." Võimalus ei tähenda iseenesest realiseerumist. Davenport märgib, et IT lahendus üksinda ei taga info(jagamise) kultuuri muutumist: "IT süsteemi muutmine ei muuda firma infostruktuuri. Tehnoloogia kohalolek üksi ja iseenesest ei saa ettevõtet täielikult muuta. Firma infokultuuri muutmiseks on vaja muutusi infoga seotud aluskäitumises (basic behaviors), suhtumises, väärtustes, juhtkonna ootustes, tasustamis- ning motivatsioonisüsteemis. Tehnoloogia muutmine ainult võimendab olemasolevat käitumist. Siiski arvavad paljud juhid, enamikes ettevõtetes, et kui õige tehnoloogia on paigas, siis eesmärgikohane infovahetuskäitumine tekib iseenesest." Kultuuri radikaalne muutmine organisatsioonis tekitab vajaduse uute kommunikatsioonivormide ja -süsteemide järele. See turg ei ole suur, kuid siiski märgatav. Uued infosüsteemid võivad piirduda lihtsate intraneti funktsionaalsustega (ettevõtte juhi veebilehekülg, diskussioonirühmad jne), aga võivad nõuda ka aruandlussüsteemide põhjalikku täiendamist. Infotehnoloog peab oskama näidata, kuidas IT ja infosüsteemid võivad organisatsiooni kultuuri muutmisel vahendiks ja mõjuriks olla. Tänapäeva infosüsteemis on kultuuriline komponent olulineSüsteemi kuvand Ka IT süsteem on organisatsioonikultuuriline objekt. Milles see avaldub? Ühest küljest on infosüsteemi kasutamine alati ka kultuuriline nähtus. Teisest küljest – infosüsteemil, rakendusel või tehnoloogial kujuneb tihti välja oma kuvand (imidž) – (potentsiaalsete) kasutajate arvamus ja ettekujutus süsteemi või tehnoloogia väärtusest. Mida teha, kui sinu produkt saab mingil põhjusel negatiivse, vastuvõetamatu kuvandi? Kultuuriline pakend Sageli ongi probleemiks see, kuidas teha IT süsteemile sobiv kultuuriline pakend. Süsteemi kultuuriline kujundus ning see, kuidas süsteemis õnnestub realiseerida toetus soovitavatele sotsiaalsetele mustritele, võib olla süsteemi edus olla määrava tähtsusega. Seejuures võib IT süsteemi kultuuriline komponent nõuda rohkemat, kui ainult pealevõõbatud kujundusstiili ning kuvale meeleolupiltide genereerimist. Siit tõuseb ka süsteemiarhitektuuriline probleem – kui heaks arhitektuuri läbivaks põhimõtteks on süsteemi range eraldamine kihtideks (layers), siis kas alati piisab kultuurilise komponendi eristamisest esitluskihti? Kas kultuurilist vormistust saab valida nagu look-and-feel'i? Tänapäeva tingimustes ei ole kultuur IT süsteemist enam väljaspool, mitte ainult õhukese kujundusliku pakendina IT süsteemi ümber, vaid süsteemiga läbi põimunud. Kultuur kui sideaine Kultuur võib vaadelda kui sideainet, mis hoiab mis seob organisatsiooni tervikuks ja säilitab selle ühtsust. Kultuur on süsteemis üks koherentsuse allikas. Kui soovime koherentset, terviklikku, organisatsiooni hästi sobituvat infosüsteemi, siis on kultuuriline komponent hädavajalik. 
Tavaliselt nähakse IT süsteemi ja organisatsiooni sotsiaalset "süsteemi" eraldiseisvatena (joonis 4) "Kultuuriline süsteem" ja "sotsiaalne süsteem" on (kultuuri- ja sotsiaalteadustes) küllaltki hästi väljakujunenud mõisted Küsimus on selles, kuidas neid infosüsteemidega õigesti seostada. Süsteemiarenduses on vaja ka kultuuri spetsifitseerimist Organisatsioonilises, sotsiaalses keskkonnas toimiva objekti tõeliseks mõistmiseks on vältimatu selle objekti kultuuri mõistmine. Kultuuri tundmine, arvestamine on süsteemi arendamisel vajalikud. Lihtsaimaks näiteks – kasutajatüüpide väljaselgitamine, iseloomustamine, profiilimine, spetsifitseerimine. Kuid kuidas kirjeldada, fikseerida, spetsifitseerida kultuuri? Infotehnoloogil on vaja tehnilist kultuuri määratlust. Kultuuriteooriaid, -süsteeme, kultuuri definitsioone on palju, kuid infotehnoloogil on oma spetsiifilised vajadused. Mitmed kultuuri määratlused põhinevad paradoksidel, kuid meeldejääv paradoks ei ole konstruktiivne. Kultuuri võib defineerida ülevalt, kirjanduslikult ja paradoksaalselt. IT süsteemi/organisatsiooni konteksti see ei sobi. Infotehnoloog vajab kontseptuaalset selgust, konkreetsust ja täielikkust. Ei piisa sellest, kui öelda, et kultuur on tähtis. Kuid kultuuri spetsifitseerimisel on oma spetsiifika. Infotehnoloog peab teadma kultuuri enesekirjeldamise spetsiifikat. Kultuurist rääkimine on delikaatne teema. Kultuuri otsene kirjeldamine võib olla praktilistel (poliitilistel, see on siis – kultuurilistel) kaalutlustel võimatu (eneseanalüüsi vältiv kultuur). Kultuuri kirjeldamine võib kultuuri oluliselt muuta. Samuti – kultuur ei eksisteeri otse, vaid avaldub millegi kaudu. Infotehnoloog peaks teadma lihtsaid kultuuri kirjeldamise tehnikaid; peaks oskama ise viia läbi lihtsat kultuurilist analüüsi (või olema kompetentne seda tellima). Infokäitlus on mitte ainult tehniline vaid ka kultuuriline nähtus Infotehnoloog peaks omama mõistmist, haritud pilku, nägema infokäitluse kultuuri (lühemalt – infokultuuri (information culture)). Infokäitluskultuuri mõiste ei ole selgelt välja kujunenud; ei ole selge, mida infokäitluskultuur täpselt tähendab. Mõistet kasutatakse (veel) harva ning ka uurimusi ning käsitlusi on veel suhteliselt vähe. On üksikuid huvitavaid uurimusi, kuid terviklikku pilti veel ei ole. Mida võib mõista infokäitluskultuuri all? Kindlasti kuuluvad infokultuuri järgmised elemendid: suhtumine infosse (info väärtustamine); suhtumine infokäitlusse (infokäitluse väärtustamine); oskust infoga ümber käia ning info "tööle panna". Kindlasti suhtumine info jagamisse (information sharing). Infokäitluskultuur on ilmselt midagi laiemat ja sügavamat, kui inimese eelistused info saamise kanalite ja vormide osas. Ginman ja Eriksson-Backa kasutavad infokultuuri mõistet (information culture), kuid käsitleva konkreetselt ainult ühte aspekti – nad leiavad, et tervishoiundusliku info saamise eelistused jagavad inimesed kolme rühma: 1) need, kes eelistavad meditsiinilist infot saada arstilt; 2) need, kes kasutavad peamiselt ajakirju; 3) need, kes elavad massimeedia vallas ning omandavad oma meditsiinilised teadmised sealt. Vacca leiab, et erinevused EL ja USA infoturbe seadustes on põhjustatud erinevatest infokultuuridest, mille elementideks on: nägemus riigi soovitavast rollist; ootused ja suhtumine riiki (soosimine, kahtlustamine, jne); suhtumine turumehhanismidesse; suhtumine tehnoloogiasse; suhtumine sõnavabadusse; nägemus riigiasutuste töö avalikkusest; nägemus riigi poolt hallatavale infole ligipääsust; nägemus meedia riigipoolse reguleerimise vajadusest; nägemus erasektori infokasutamise reguleerimise vajadusest. Curry ja Moore visandavad infokäitluskultuuri mudeli, milles tähtsateks elementideks on osalusjuhtimine (participative leadership), koostöö (collaboration) ja teadmuse integratsioon (integration of knowledge). Marchand jt üritasid kokku panna laiaulatusliku info- ja infokäitluskultuuri tasememudeli. Nende üldmõisteks oli Information Orientation, mis koondas kolme elementide rühma: IT praktikad (information technology practices), infokäitluspraktikad (information management practices) ja infokäitumine ning infoväärtused (information behaviors and values). Viimasest grupist – infoväärtustest on huvitavamad: Ausus (integrity) – info abil manipuleerimise puudumine. Manipuleerimine hõlmab praktikaid nagu vale või ebatäpse info teadvalt levitamine, info kasutamine tehtud otsuste tagantjärele õigustamiseks, info hoidmine endale puudumine jne. Usaldus formaalse info vastu (formality) – millisel määral organisatsiooni liikmed usaldavad ning kasutavad ametlikke (formaalseid) infokanaleid (vastandina mitteametlikule infole). Düsfunktsionaalses organisatsioonis teavad kõik, et ametlik info on ainult kattevari ning otsivad ametlikele infosüsteemidele alternatiivseid infokanaleid. Info kasutamine juhtimisvahendina – info levitamine ja kasutamine organisatsiooni töö tulemuste kohta. Info jagamine (sharing) – info (ka sensitiivse info) vaba vahetus, töörühmades, organisatsiooni allüksuste vahel, organisatsiooni ning keskkonna vahel. Ebameeldiva info aktsepteerimine – organisatsioonis on võimalik rääkida vigadest ja ebaõnnestumistest, konstruktiivses õhkkonnas, repressioone kartmata; Informatsiooniline aktiivsus (information proactiveness) – organisatsiooni liikmed otsivad organisatsiooni keskkonnast aktiivselt infot ning kasutavad seda." Tulemus on huvitav, kuid siiski oluliste probleemidega. Efektiivsel tehnoloogilisel lahendusel on ka esteetiline (kultuuriline) väärtus. Ilus lahendus on harilikult ka töötav lahendus – ning vastupidi. See vana põhimõte on formaalse avalduse leidnud patterni mõistes. Patternite liikumine määratleb patternit (eesti keeles kasutatakse ka – mustrit, kirja) esteetilist või kultuurilist väärtuskomponenti sisaldavana: "[Pattern is] a recurring structural configuration that solves a problem in a context, contributing to the wholeness of some whole, or system, that reflects some aesthetic or cultural value." See on küllaltki oluline punkt. Ikka ja jälle on inseneriala ja teaduse üle mõtlejad jõudnud tõdemuseni, et efektiivne tehnoloogiline lahendus või tõene teaduslik teooria omavad ka esteetilist väärtust. Microsoft'i patterni määratluses on viide esteetilisele komponendile kaotsi läinud: "A pattern is a proven solution to a recurring problem within in a given context." Kultuurilised väärtused olulised IT töötajate valikul ja hindamiselSuurfirmas Nokia kasutatakse kultuurilisi väärtusi nii töötajate valikul kui ka töötaja tulemuslikkuse hindamisel. Nokia on oma kultuurilise süsteemi formaliseerinud (sõnastanud ning ilmselt võtnud aluseks ka mitmesugustes peronalivaliku ja töötulemuste hindamise infosüsteemides) mitmetasemelisena. Kõige üldisema taseme moodustavad neli tuumväärtust (core values): 1) kliendile suunatus (customer orientation); 2) inimese austamine (respect for individual); 3) saavutamine (achievement); 4) jätkuv õppimine (continuous learning). Need väärtused on detailiseeritud 35 „ettevõtliku käitumislaadi” (entrepreneurial behavior) kaudu; sinna kuuluvad: analüütiline mõtlemine, teadmise rakendamine, loomingulisus, kliendile suunatus, initsiatiiv, riskide juhtimine, avatus uutele ideedele jt. Kirjanduse andmetel leiavad need kontseptualiseeringud uute töötajate, sealhulgas tehniliste spetsialistide ja uurijate intervjueerimisel ning testimisel laialdast kasutust. Kahtlemata ei kasuta paljud organisatsioonid selliseid mõistestikke, kuid IT spetsialist, kes suundub tööle suurettevõttesse peaks valmis olema ka selles laadis suhtlema. Kultuuri kirjeldus- ja analüüsitehnikaidEelmises jaotises leidsime, et kultuuri analüütiline kirjeldamine on kasulik mitmetes infotehnoloogilistes töödes. Millised kultuuri kirjeldamise ja analüüsi meetodid võiksid infotehnoloogi vajadustele kõige rohkem vastata? Millised kultuuri spetsifitseerimise tehnikad sobiksid kõige paremini infotehnoloogi soodumustega (algoritmiline mõtlemine, entity-relationship või objekt-orienteeritud modelleerimise kogemus)? Kultuurikirjeldusmeetodeid, mis infotehnoloogia rakendamisel huvi pakuksid, on võimalik leida mitmeid. Järgnevalt lühiandmed mõnede võimalike lähenemiste ja meetodite kohta. Fiktiivsete isikute meetod (personae)Süsteemi tegemisel ei ole alati tulevast kasutajat konkreetselt võimalik uurida (logistilistel, tehnilistel või muudel põhjustel). Personae (ainsuses persona) on võte, mille idee on selles, et loodava süsteemi või toote kasutajaskonna paremaks ettekujutamiseks luuakse nn. tüüpkujud; need on ettekujutatavad isikud, kellele antakse konkreetne nimi, välimus, harjumused, koostatakse elukäik, valitakse foto, jne. Konkreetne kasutaja, olgugi väljamõeldud, aitab süsteemi kujundamist paremini suunata ning loodud lahendusideid testida. Personae meetodit on kasutatud tootearenduses, marketingis ning viimasel ajal üha rohkem ka tarkvarapõhiste süsteemide arenduses. Huvitav on seda meetodit võrrelda UML kasutusjuhtude tehnikaga, kus kasutaja harjumused ja väärtushinnangud, mis otseselt ei puutu süsteemi kasutamisse, jäetakse vaatlusest välja (kasutusjuhu diagrammil esitatakse inimene ilma mingi sisemise struktuurita, ainult ühe sümboli abil). Kultuurilise süsteemi struktuurne analüüsMohr (1998) annab oma ülevaates tähendusstruktuuride analüüsi kohta järgmise laia uurimisskeemi (mis järgib strukturalismi uurimistraditsioone). Kultuurilised nähtused ei eksisteeri üksinda; kultuurilised elemendid moodustavad süsteemi. Kultuurilise nähtuse analüüsist selle tõttu ei ole suurt mõtet analüüsida eraldiseisvana. Analüüs peab hõlmama laiemat või kitsamat kultuurilist süsteemi. Kultuurilise süsteemi struktuurse analüüsi metoodika on formaalselt lihtne – ainult neli-viis sammu. Mohr märgib siiski, et tühjalt kohalt alustada ei tasu; peab olema teatav lähteteooria, mida struktuurselt arendada. Kõige raskem samm olevat kultuurilises süsteemis leitud struktuuride tõlgendamine (interpreteerimine) – tähenduste leidmine. Strukturalistliku kultuuri analüüsi sammud on (joonis 5): 
(1) kultuuriliste elementide identifitseerimine; (2) elementide vaheliste seoste leidmine; (3) sisemise, struktuurse loogika (süvapatternite, genereerivate reeglite vms) identifitseerimine kultuuriliste elemendide kogumis; (4) leitud struktuurse loogika taassidumine organisatsioonilise kontekstiga, milles toimivat kultuurilist süsteemi uuritakse. Eriti oluline on küsimus, kuidas (millistel eesmärkidel) kultuurilist süsteemi kasutatakse? Väga tähtis otsustus on, mis on vaadeldava kultuurilise süsteemi elemendiks? Millised elemendid omavad kultuurilist tähtsust? Raskusi tekitab see, et kõik olulised kultuurilist tähendust kandvad objektid ei ole kergesti leitavad: "Every structural analysis must begin with the identification of a relevant set of cultural items, and these items are never simply available in an immediate fashion." Sama kehtib kultuuriliste elementide vaheliste seoste kohta. Kultuuriliste elementide vaheliste seoste kaardistamiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid. Lihtsaimaks ja üldiseimaks seoseks on sarnasuse/erinevuse seos. Struktuurse kultuurianalüüsi (strukturalismi) alusideeks on see, et praktiliselt igasuguste objektide vastandamine või sarnastumine võib kanda kultuurilist informatsiooni. Määrava tähtsusega on, millised seosed võetakse analüüsi sisse, millised jäetakse välja: "Elements of a cultural system can be similar or different in any number of ways; the trick is to identify those relationships that matter." Sarnasus paariti Üheks lihtsamaks mooduseks on uurida elemente paarikaupa – kas ja millised seosed on elementide paaride vahel. Elemente võib võrrelda, kasutades subjektiivseid sarnasushinnanguid. Hinnangute hõlpsamaks kättesaamiseks kasutavad antropoloogid mitmesuguseid võtteid: võib valida kaks elementi ning küsida, kas need on ühte tüüpi; võib võtta kolm elementi ning valida neist kaks, mille sarnasus teineteisega on suurim, jne. Sarnasused ja erinevused võib üldpildi saamiseks kanda sarnasusmaatriksisse. 
Sortimine Teiseks meetodiks on elementide sortimine rühmadesse (joonis 6). Rühmadele antakse nimed. Rühmadesse sortimisel on lootus see, et rühmad (või rühmade nimed) avavad kultuurilise süsteemi olulised alusdimensioonid. Rühmadesse sortimine ei ole alati piisav. Kultuurilise süsteemi ülesehitust võib olla parem esitada narratiivse (jutustusliku) struktuuri või protsessimudeli abil (tehniline nimetus – sequence analysis). Kultuurilise süsteemi elemente saab võrrelda ja rühmitada ka selle alusel, milliseid ühiseid tunnuseid (atribuute) elemendid omavad. 
Kultuurilise süsteemi võrkanalüüs Võrkanalüüs (network analysis) esitab kultuurilised objektid ja nendevahelised seosed võrguna (graafina), millest analüüs saab jätkuda nii visuaalselt kui ka graafiteoreetilisi radu pidi. See meetod pärineb sotsioloogias populaarsest sotsiaalse võrguanalüüsi meetodist (Social Network Analysis). Vastavusanalüüs Lähteideeks on vastavus sotsiaalsete struktuuride ja kultuuriliste struktuuride vahel. Ühelt poolt, kultuurilised nähtused on sotsiaalse struktuuri "pealisehitus"; kultuurilised nähtused on kui mitte determineeritud (K.Marx), siis vähemalt mõjutatud (P.Bourdieu) sotsiaalsest struktuurist. Teisest küljest, sotsiaalne struktuur paljuski ehitatakse üles ja "tsementeeritakse" kultuuriliste vahenditega (joonis 7). Vastavusanalüüs (correspondence analysis) uurib kahe struktuuri (sotsiaalne ja kultuuriline) seost. Klassikaliseks näiteks on Bourdieu uurimused kultuuriliste kaupade (kultuurimaitse) ja sotsiaalse struktuuri vahekorrast. 
Redelitehnika Redelitehnika (laddering) võttis kasutusele Hinkle aastal 1965. Infosüsteemide nõuete väljaselgitamisel on seda lihtsat meetodit millegipärast vähe kasutatud. Alustatakse suvaliselt valitud, kultuurilises kontekstis olevast faktist, nähtusest, esemest vms. Teatud tüüpküsimuste abil püütakse välja selgitada "kõrgema" taseme kultuurilisi elemente, mis lähtefaktis avalduvad. Rugg'i jt artikkel on ainulaadne selle poolest, et otseselt käsitletakse kultuuri uurimise vajadust infosüsteemi arendusprotsessi ühe osana. Meetodina pakuvad Rugg jt välja just redelitehnika ning illustreerivad seda järgmise näite abil. Otsustusprobleemiks oli valik kahe tehnoloogilise lahenduse vahel: kas maksta sotsiaalabi saajatele toetus välja tsekkidena (benefit checkbooks) – mida on kergem võltsida ja väärkasutada – või kasutada mõnevõrra kallimat ja ebamugavama kasutusega kaarditehnoloogiat (swipe cards). Joonisel 8 on fragment ühe vastaja otsustusstruktuurist. Redelitehnika ei ole komplektne meetod, vaid pigem üks kasulik tehniline võte. Kuidas väljaselgitatud kultuurilisi väärtuselemente organiseerida, jääb lahenduseta. PatternikeeledInfotehnoloogi jaoks on patternikeeltel (mustrikeeltel, pattern languages) palju meeldivaid omadusi. Pattern on hõlmatava suurusega; pattern on struktuurne (omades suhteliselt standardset sisestruktuuri ning olles kaasatud patternite abstraktsioonihierarhiasse). Patternite kataloog annab võimaluse patterneid kombineerides kokku panna väga paindlikke lahendusi. Asjata ei ole patternid võitnud tarkvarasüsteemide ehitamisel nii laia populaarsust. Patterni määratluses ei ole midagi, mis takistaks kultuurilist süsteemi kirjeldamast patternikeelte abil. Patternite liikumine, nagu hästi teada, sai alguse Ch.Alexanderi arhitektuuripatternitest ning võttis "tuule tiibadesse" patterni mõiste ülekandmisel tarkvaraarendusse. Võib-olla on järgmine hüpe kultuuriuurimise valdkonda? Kultuurilisi patterneid hakati kirja panema varakult. Elegantne ja efektiivne lahendus tehnilisele probleemile võib olla ka töökorralduslik, mitte ainult otseselt programmitehniline. Sealt on ainult samm edasi arendusmeeskonna töömeetodite, suhtlemise, kultuuri ja sotsiaalse süsteemi kirjeldamisele patternite vormis. Kõige suuremaks kultuuriliste patternite spetsifitseerimise projektiks on ilmselt J.Coplieni (patternite liikumise üks alusepanijaid) juhtimisel läbi viidud Organizational Patterns projekt. Organizational Patterns kasvas välja tarkvara disaini patternite kogumisest, eristus sellest ning on praeguseks jõudnud iseseisva raamatu vormi. Coplien ja Harrison rõhutavad kultuuri tähtsust tarkvaraprojektide õnnestumisel: "Culture is important. While engineering organizations traditionally seek technical missteps in their postmortem analyses, the contributions of culture are usually ignored. If you are in a culture, it’s hard to see the culture, and that causes us to miss the important cultural roots of failed projects again and again." Kultuuri kontseptualiseerimise ühikuks on pattern. Kultuur tekib patternite dünaamilisel koostoimel; mustrid genereerivad kultuuri. Coplien ja Harrison käsitlevad ka organisatsiooni sotsiaalset struktuuri – seda näevad nad kultuuri ühe osana. Küsimuse tarkvaraarendusega tegeleva organisatsiooni sotsiaalsest struktuuris püstitatakse otse: "An organization is a system and, like most systems, it has structure. In particular, it is a social system. What does it mean for a social system to have structure?" Tehtud tööle hinnangu andmine ei ole lihtne. Formuleeritud organisatsioonilised patternid on huvitavad, kuid nendes orienteerumine, eriti aga kindla kontseptuaalse struktuuri loomine raamatus esitatud materjali üle, on suhteliselt raske. Kindlasti saab aga Organizational Patterns projektis kümne aasta jooksul tehtud innovaatiline töö eeskujuks paljudele samalaadsetele töödele. Tundub siiski, et patternikeele väljatöötamine ühe projekti jaoks on aja ja töömahu piirangute tõttu vähemõeldav, sest patternite kogumine nõuab aega. Kultuurilised joonedÜheks vanimaks kultuuri tehnilise analüüsi võtteks on kultuuriliste joonte ehk omaduste (cultural traits) määramine. Kultuur mõjutab, võib isegi öelda, et põhjustab – inimese käitumist. Inimese kultuur seisneb tema kultuurilises profiilis – millisel määral ta üht või teist kultuurilist joont ehk omadust omab. Intrigeerivaks näiteks seda laadi kultuuri uuringutest on Waltersi Kriminaalse mõtlemisstiili joontekogum (Psychological Inventory of Criminal Thinking Styles), mille täiendatud versioon sisaldab kümmet omadust (mõõdetakse psühholoogilise skaala) abil: "Confusion – psychological distress, mental confusion, poor reading ability, or a deliberate attempt to portray one of the above; Mollification – a tendency to externalize blame for the consequences of offending and offer rationalizations and excuses for committing crimes; Cut-off – A low frustration tolerance and a tendency to remove deterrents to criminal behaviour with drugs, mental impairment, or short phrases (e.g. ‘fuck it’); Entitlement – an attitude of privilege or ownership, often including a tendency to misidentify wants as needs;" jt. Kriminaalse mõtlemisstiili teooria väidab, et isikul, kellel avalduvad ülalmärgitud kümme omadust (need omadused on osalt psühholoogilised, osalt kultuurilised), on kalduvus kuritegevusele. Teooria on leidnud ka empiirilist kinnitust. Teisest küljest on selge, et tegemist on siiski ainult ühe võimaliku kontseptualiseeringuga. Etnograafiline meetodEtnograafilist meetodit on infosüsteemide kontekstis kasutatud teadmustöö (knowledge work) süvauurimiseks (akadeemilise uurimuse, mitte praktilise süsteemiarenduse raames). Hea tutvustuse etnograafilise meetodi kohta võib leida Schultzelt (2000): "Etnograafia on atropoloogiline uurimismeetod, mis põhineb esmastel, vahetutel vaatlustel, mida sooritab tundmatusse kultuuri pikema aja jooksul süvenenud uurija. Etnograafiline meetod nõuab uurijalt teise kultuuri igapäevase elu lähedalt vaatlemist, kirja panemist ning sellesse kultuuri sisenemist." Etnograafiline uurimine ilmselt võimaldab kultuuri sügavuti tundma õppida, kuid on niivõrd aja- ja töömahukas, et selle kasutatavus praktilistes infotehnoloogilistes arendustöödes on küsitav. PsühhograafikaPsühhograafika on 1970-tel kasutusele võetud, valdavalt turu-uuringutes kasutatav klassifitseerimistehnika. Inimesed rühmitatakse (turunduse seisukohalt: turg segmenteeritakse) veendumuste, käitumisharjumuste, ideede, seisukohtade jms alusel (vastandina demograafilisele rühmitamisele, mis eristab inimesi soo, vanuse jt tunnuste alusel). Rühmadele on tavaks anda emotsionaalse kõlaga nimed. Näiteks, Forrester Research, analüütilist IT teavet müüv firma, on välja töötanud oma meetodi (Technographics) tehnoloogia kasutajate ostumotiivide, sealhulgas kultuuriliste mõjurite ja taustaelementide mõõtmiseks. Meetod käsitleb eraldi korporatiivseid ja eraisikutest kliente. Eraisikutest infotehnoloogiliste toodete ostjad rühmitatakse kolme telge pidi: (1) üldine kultuuriline suunitlus (karjäär, perekond või meelelahutus); (2) üldine suhtumine tehnoloogiasse (optimistlik, pessimistlik); (3) tehnoloogiale isiku eelarvest eraldatavate summade suurus (suur, väike). Tulemuseks on 10 rühma (joonis 9). 
Rühmadele on antud iseloomulikud nimed: Rühm 1 – "Fast Forwards are time-strapped, driven, and top users of technology"; Rühm 2 – "New Age Nurturers are rarely served believers in technology for family and education"; Rühm 3 – "Mouse Potatoes are dedicated to interactive entertainment, especially on a PC", jne. Psühhograafiline meetod on ilmselt otseselt kasutatav infosüsteemi turustamisel. Meemiteooria ja kultuuriline DNAR.Dawkinsi teooria meemidest (memes) – kultuurilistest ideedest, mille levikut ning dünaamikat mõtestatakse lahti looduslikku evolutsiooniprotsessi sarnase kontseptuaalse mudeli abil – on intellektuaalselt huvitav, kuid reaalseid rakendusi ei ole teooriale veel ilmunud. 
Samasse klassi kuulub "kultuurilise DNA" (kultuurilise koodi) mõiste, mis viimasel ajal on saanud päris populaarseks. Kultuurilise koodi mõiste on suhteliselt konstruktiivne. Inimese DNA on küll väga keerukas, kuid siiski lõplik ja digitaalne – järelikult kogu ulatuses infotehnoloogiliselt kirjeldatav. DNA genereerib, kuid ei determineeri inimese kehakuju ning käitumist. Inimest täielikult kirjeldada on võimatu. Küll aga saab täielikult kirjeldada tema geneetilise koodi. Sama mustrit kasutab kultuurilise DNA mõiste. Illustratiivne on Kampase uurimus. Kampas mõistab kultuurilise DNA all töötajate individuaalseid ja kollektiivseid eeldusi (assumptions), tõekspidamisi (beliefs) ning väärtushinnanguid (values). Iga eeldus, tõekspidamine ning väärtushinnang on üheks "geeniks". Tähelepanuväärne on vahetegemine kultuuri (Kampase mudelis kiht kõrgemal) ning kultuuri juurte (kultuurilise DNA) vahel (joonis 10). Kultuuri vähegi täielik kirjeldamine on praktiliselt võimatu ülesanne. Kui aga kontseptualiseerida suhteliselt väikese mahuga süvakultuuri (kultuurilise DNA) olemasolu, siis peaks selle kultuurilise süvakoodi kindlaksmääramine olema põhimõtteliselt võimalik. Tegemist on niisiis praktilise võttega: kultuuri täielik kirjeldamine on võimatu; valime kirjeldamiseks selle asemel kultuuri tuuma. Kampas kirjeldab vaatluse alla võetud organisatsiooni (kõrgtehnoloogia firma) kultuurilise DNA kuue geeni (eelduse) kaudu. Sellise DNA metafoorile tugineva mudeli abil on väga lihtne modelleerida kultuurilist muutust, samuti võrrelda erinevate organisatsioonide kultuure. Otsekohe on näha ka kultuuride ristamise idee. Kampas kasutab nimetust "hübriidkultuur". Hübriidkultuuris on mõned geenid domineerivad, kuid kohal (varjus) on ka teistsuguse kultuuri elemendid. Meetod on ilmselt teatud piirangutega (kas "geene" on võimalik teaduslikult määrata?), kuid praktiliseks kasutamiseks siiski piisavalt konkreetne. | 
